H
ägused mälestused ajast, mil algas Eesti neljapaatide üsnagi edukas võidumarss jääb aegadesse, kui olin veel poisike. Polnud ma veel sõjaväes käinud ega elu näinud. Teistest praeguse paatkonna liikmetest rääkimata, sest neil olid alles suud putru täis ning vahtisid silmad punnis Saku Suurhallis toimuvat Eurovisiooni lauluvõistlust.
Püha lehm
Aasta oli siis miski 2001 või 2002, kui neljapaat moodustati kahe duo paaritamisel. Mehed olid fifty-fifty kahest klubist. Ühed neist legendaarse Mihkel Lepiku õpilased Tõnu Endrekson ja Silver Sonntak, kellele liideti juurde Ivangorodi kindluse lähistelt pärit Igor Kuzmin ja Andrei Šilin. Hiljem vahetati Kuzja Leonid Gulovi vastu välja. Mäletan, et paatkond oli paaril korral MMil seitsmes, mille kohta öeldakse, et B finaali võit on kõvem sõna, kui A finaali 6 koht! Igatahes, Ateena OMiks kolisid Gulov-Endrekson kahesesse (OMil 4 koht), JJ (Jüri Jaanson) noppis hõbeda ühepaadil ning uus neljapaat lõpetas Andrei Jämsä eessõudmisel võistluse tubli 9. kohaga. Järgnes sõudehiiu JJ ühinemine neljapaadiprojektiga, mis tõi kaasa edu ja paatkonna „Püha Lehma“ staatusesse löömise! Kurjakuulutavalt tugev kooseis (Jämsä-Endrekson-Gulov-Jaanson) olid kogu hooaja võitmatud, kuni MMni, kus tuli leppida pronksikarva medaliga. Aasta oli siis 2005, kui kõigi, eriti tädi Ruthi, rõõmuks jõudis noorsportlane Taimsoo junnide MMil poodiumi kolmandale astmele.
Noored kasvatasid musklit, vanad ajasid vuntsi
2006. oli muutuste aasta. JJ haigestus, mitmekordne MMi kuld jne L.Gulov otsustas lahkuda Püha Lehma projektist (eriarvamused Jaansonitega) ning segadust jagus rohkem kui filmis Snatch. Oli jällegi olukord, kus Eesti sõudmisel oli laokil kaks kahepaati, üks kiirem kui teine.. ehk siis, juba tuntud Endrekson-Jämsa ja uus duo Raja-Kuzmin. Pandigi aerud ühte paati ning tulemuseks üllatuslik edu MMil, III koht ja suuremad stipid! Lootused jätkata samas kooseisus kustutas JJ tervenemine ning oma eduloo suurimat naela seina lüües moodustas ta kahepaadi Tõnniga. Tulemuseks teadagi palju võite, k.a OMi hõbe Pekingist.
Aasta 2007. ja Eesti neljapaat jällegi lõhkise küna ees, kes kellega käib ja kes keda treenib. Treener Killingu eestvedamisel hakati vaatama tulevikku, et kui vanad kalad lähevad, tuleb koolitada noori. Ta korjas üles ühe IT-poisi Viljandist ja teise relvavenna Narvast ning lisas nad minu ja Kuzmini seljataha.
Integreerusime sedasi kaks aastat, Taimsoo-Latin-Kuzmin-Raja. Noored kasvatasid musklit ja vanad ajasid vuntsi. Tehti kõvasti tööd ja valati tugevat vundamenti tuleviku tarvis. Paatkonnal jäid küll kirkamad tiitlid saamata, kuid tubli 8. koht MMilt, mis tagas koha ja osavõtu Pekingi olümpiamängudele. Olümpiamängud on spordipidu, mis on iga atleedi unistus. Pekingist tuldi tagasi tegusa 9. kohaga. On märkimisväärne, et antud paatkonnal õnnestus võita maailma vanim (alates 1839) ja perspektiivikaim sõuderegatt Henley Royal Regatta, mis toimus esmakordselt 1839. aastal.
2009. ning taas aeg muutusteks. Neljapaadist kolivad katsevõistluste tulemuste põhjal kahepaati kaks kiiremat ning moodustub Raja-Taimsoo duo. Siinkohal tänan jällegi treener Killingu head silma, kes nägi minu ja Taimsoo tulevikku. Killal ei tulnud ootustes pettuda ning pronks MMilt ja kuld EMilt oli magusaks tasuks. Jätkasin Taimsooga kaheses kuni 2011.a MMini, mille seitsmes koht tagas Londoni OMile kahepaadi pääsme. 2011. aasta EMil sõudsime jällegi neljapaadi koosseisus.
2009. kuni 2011. oli Eesti neljapaat rohkem kui lonkav ning ei olnud meest, kes ei oleks saanud selles paadis oma õnne proovile panna. Erinevad mehed ja kombinatsioonid, kuid õiget käiku ei leitudki.. sõudmise ilu ja valu! Kas mehed töötavad kokku või ei, sobitamine ei pruugi kanda vilju. Tulemused jäid tagasihoidlikuks. 2009. aastal võideldi kohtade eest kolmandas finaalis ning 2010. neljane MMil ei startinud. MMil 2011 jagati esimesele 11le välja OMi piletid Londonisse, kuid kõige kiuste jäädi tasavägises sõidus poolfinaalist (12 parema hulgast) välja. Selles paatkonnas olid Tõnule ja Jämsäle tuge pakkumas meie praeguse neljapaadi liikmed Kuslap ja Anderson. Aasta lõppes siiski rõõmsates toonides ning uues kooseisus neljane sooritas ilusa esituse EMil, kust nopiti hõbedane medal. Nelikus olid peale minu veel Taimsoo, Endrekson ja Jämsä. Erinevate jõu ja ilunumbrite alusel oli selge, et see paatkond läheb samas kooseisus vastu ka Londoni Olümpiamängudele. Kuid kõigepealt oli tarvis saada sinna pilet, nagu ikka pidudega kuhu sul ei ole klubikaarti. Igatahes, eesmärk üks – võita kvalifikatsioon. Ja eesmärk kaks – võita OM! Seis jäi üks – null! Võitsime kvalifiaktsiooni aga mitte olümpiat. Olime head, kuid vastased olid veel paremad. Võtsime parima, sest edestajateks jäid ainult viimaste aastate valitsejad ja pikalt kokku sõitnud meeskonnad. Meie tulemus: Londoni OMi IV koht! Hooaja vormistasime Euroopa MV kullasõiduga. 2012. aasta EM näitas ka ära, et noored mehed Kuslap-Anderson on hakanud kaela kandma ning nende duo oli stabiilselt tipule lähedal.
Miks on neljane Killer Boat? Vastus peitub järgnevas jutus.
Püüdsime väänata matemaatika seaduspärasusi ja endalegi üllatavalt tulime sellega põhimõtteliselt ka toime. Kui aritmeetika ütleb, et 1+1+1+1=4 siis sõudmises võib see võrduda hoopiski 5-ga. Ehk siis, teatud ühise tõmbedünaamika puhul võib saavutada kiiruse, mis tapab konkurendid. Just see juhtus läinud hooajal, kui kergelt öeldes üllatasime nii iseennast kui ka konkurente. Läbi õnne ja ebaõnne, tülide ja vaidluste moodustus praegune neljapaat!
Istusime paati, Kuslap-Raja-Anderson-Taimsoo ning alustasime treeninguid Pärnu jõel. Algus oli kaootiline, oli raske leida ühist tugipunkti tõmbe tsüklis ja teineteise tunnetamine pingisõidul jättis samuti soovida. Tuulised ilmad ja laineline vesi pani proovile meeste endi närvid, kuid nagu ikka, iga uus asi on huvitav ja köitev.
Killa värbas kõrvale endiseid sõudjaid, kellega pidada nõu, et kas tema nägemus paatkonna potentsiaalist peab paika ja kas sinna on mõtet investeerida nii aega kui raha. Hooaja II MK etapini oli nädal ja Killa suutis koos toetajate abiga võluda välja summad, mis täitsid Londonisse teisele MK etapile võistlema mineku eelarve. Eesti Sõudeliidul puudusid vahendid, et seda projekti toetada. Tuleb mainida, et õhus oli palju kahtlusi ja kõhklusi. Kuid see oli ka loogiline, sest Sten ja Kaur on küll suure potentsiaaliga, kuid nende võimeid tõusta maailma sõudmise tippu oli natuke vara oodata. Mehed olid talvel Kaitseväes aega teenimas ning nende ja meie koostöö ühes paadis oli esmakordne. Aga siiski, oli sees vanajumala käsi või „müstiline“ jõud, mis meie paati tõukas, kuid meie esimene linnuke lendas stardist finiši poole kiirusega, mis tagas meile Londoni MK etapi III koha, eelmise aasta Olümpia kulla ja hõbedase paatkonna järel. Kas oli see medal välgatus või midagi enamat? Võtsime riski ja saatsime paadi teele Lõuna-Koreasse, kus toimus MM. Kriteerium Koreasse sõitmiseks oli finaalikohta (koht 6 parema hulgas) miniMMilt ehk Luzerni MK etapilt.
Paadi saatsime ära ja Luzerni võistluseks ajasime välja vana ruuna, mis pidi meid teenima järgmised 6 nädalat. Esimese testi sai paat Leedus.. jah, olen ka paremas paadis istunud 
Putitasime paati veel siit ja sealt ning Filippi paadimeistrid vahetasid Luzernis kõik liikuvad osad välja. Killa käskis seda poleerida ka umbes viis korda ja olime stardiks valmis. Kasutasime vastase uinutamise strateegiat, sest ei usutud, et suudame korrata eelnevat edu ning lisaks veel tipp-paatidega võrraldes uunikumiga. Nii me siis tulistasime end kõigepealt finaali ja seal jällegi pronksile kolmandal MK etapil. Sõit MMile ja Eesti sõudmine oli selleks aastaks siiski päästetud.
MMi lõpetasime soliidse 5. kohaga ja hooaeg oli minu jaoks üks edukamaid ning kindlasti ka üks unikaalsemaid! Põhjuseks, miks läinud hooaega nii kõrgelt hindan, peaksin sedavõrd noore ja isegi nö „rohelise“ kooseisu kiiret mobiliseerimist keset segaseid arveteklaarimisi paatkondade moodustamise ajal. Ja eriti ka momendil, kus tundus, et Eesti sõudekoondise pink on imelühike või tänasel päeval isegi olematu, et moodustada paatkonda, millega püüelda pjedestaalile sõudemaailmas.
Tahaksin esile tuua oma paarimehe Kaspar Taimsoo ja treeneri Matti Killingu, kes ennestohverdavalt julgesid seda paatkoda luua ja uskusid noortesse meestesse. Teiseks kiidan nooremaid paadikaaslasi, Stenni ja Kauri, kes näitasid uskumatut tahet, ülikorget motiveeritust ja professionaalset suhtumist sõudesporti.
Eriline tänu ka toetajatele, ilma kelle abita ei oleks eelmine hooaeg, ega praegune neljapaat üldse käiku sisse saanud!
Allar
__
Vaata pilte Eesti neljapaatidest läbi aegade meie Galerii lehel.
