U
mbes nädal aega tagasi kutsuti meid Pärnu Pillerpalli lasteaiale ja Pärnu toimetulekukoolile külla. Me olime rõõmsad.
Et külaskäik algaks sujuvalt, tutvustasime end lastele ja kuna selles hommikupooliku sissejuhatavas osas olid lapsed kuulajarollis, siis muutusid nad aeg-ajalt rahutuks. Ja neil hetkil manitses kasvataja vaikselt, aga kuuldavalt: “Sten-Erik, istu ilusti!” Meie paadi Sten-Erik võpatas ja üritas istuda nii ilusti kui suutis. Ka Segasumma rühma Sten-Erik tegi sama. Jääb igaveseks mõistatuseks, kas kasvataja manitsuse peale või kahemeetrise Sten-Eriku eeskujul.
Varsti oli lastel võimalus oma küsimustele vastuseid saada. Harjunud sellise võimaluse peale nägema mahasuunatud pilke ja ebamugavaid nihelemisi, oli üllatav näha, kuidas pingiread kihama läksid ja kuidas peaaegu igaüks püüdis oma tõstetud kätt sirutada nii kõrgele kui see ilma toolilt tõusmata vähegi võimalik oli. Sel hetkel sai selgeks, et oleme tulnud täiesti võõrasse maailma. Sellisesse, kus kehtivad Muumide ja Mürakarude mängureeglid. Pabistasime veidi, sest me ei mäletanud neid reegleid enam kuigi hästi.
“Kuidas te niimoodi selg ees sõuate?” küsis üks poiss. “Selg ees paat sõidab vee peal,” mõtiskles teine. “Mis on aer?” Allar demonstreeris kaasatoodud aeru ja tõi paralleele autoga. “Vaadake, käepide on nagu auto rool, sellega saab aeru juhtida. Ja aerulaba on nagu rattad, nendega rakendub jõud vee taha.” Üks väikemees, seesama, kes aeru vastu huvi tundis, kuulutas, et “rattaid ei ole olemas!”
“Milleks te sõuate?” küsis üks Muumide hulgast. Muumid olid halastamatud.
See oli aus ja nii otsekohene küsimus, et lõikas läbi igasuguste pindmiste kihtide ning hakkas südametunnistust nügima. Teisisõnu: “Milleks? Kas teil midagi paremat pole teha?” Mitte, et ei oleks kunagi sellele mõelnud, vaid et see on ootamatu küsimus ja sellele mõeldes venib õigustusi või põhjendusi teineteise otsa rohkem kui ühe lehekülje jagu ja kokkuvõte jõuab igal katsel ühe ja sama tulemuseni. Ükski neist põhjendustest ei näi seejuures parem kui teine. Seetõttu ei saanud keegi meist esiti sõna suust, kuid lihtsa ja täpse vastuse leidis Kaspar. “Sest me tahame olümpialt kuldmedalit.” Ja see oli hea vastus. Me olime just suurima rünnaku eest põiganud.
“Mitu võistlust olete te võitnud?”
Võib-olla kuna keegi meist ei ole sellist arvestust pidanud või see number ei tähendaks võistluste varieeruva taseme tõttu sisuliselt midagi või siis, et lastele võimalikult motiveerivat vastust anda, selgitas Allar, et juba võistlusest osavõttu võib pidada võiduks, mispeale kostis pisikese küsija suust siiras ja valjuhäälne “mis mõttes?!” ja mida saatis umbes selline näoilme, nagu oleks keegi jõulud juba kuu aega enne nende toimumist ära rikkunud. Jõulud võivad olla rikutud, aga need lapsed on veel rikkumata, mõtlesin. Küsivad otse ja ootavad ka samasugust vastust. Nad olid tõesti halastamatud.
“Mis te oma medalitega teete?”
“Mina panen need sahtlisse ja ei vaata neid enam kunagi,” ütlesin ausalt ja kuna taipasin, et see ei ole kõige spordimehelikum ja on kindlasti liiga järsk vastus, lisasin kiirustades, “aga paljudele meeldib neid riiulitele sättida ja sama paljudele vaadata.” Nüüd taipan, et valetasin, sest ka minu sellesuvised medalid ripuvad kodus põrandalambi küljes, ma lihtsalt ei ole neid teadlikult nii paigutanud. Lapsed kuulutasid läbisegi, et neil on ka medaleid. Üks poiss oli judos oma kehakaalus Eesti parim.
Kui küsimustevoor läbi oli, näitasime lastele medaleid ja võistlustelt toodud meeneid.
Siis said kõik proovida ergomeetrisõudmist. Ausõna, mõni poiss sõudis nii loomulikult nagu oleks ta seda varem korduvalt teinud. Paljud võtsid eesmärgiks sõuda nii kõvasti ja nii kiiresti kui võimalik. Ja nad ei kippunud enne lõpetama, kui kasvataja ütles, et nüüd on järgmise poisi kord. Huvi tunti ka ergomeetri kui aparaadi vastu – üks asjalik poiss uuris minult, et “kui pikk see lint on, mis seal masina sees on” ja ma ütlesin, et kuskil paar meetrit ja ta läks ergomeetri teise otsa ja näitas, et “siiani siis” ja tal oli õigus.
Pärast kingiti meile Pillerpalli lasteaia auliikme medalid ja laste tehtud joonistused ning kogunesime ühe suure pildi tegemiseks seina äärde. Lapsed leidsid meie seast kõige tugevama ja asusid tema käe külge rippuma. Allar pidi neid ühe käega tõstma ja mida rohkem ta tõstis, seda rohkem lapsi lisandus. Nii alistasid Mürakarud kõige tugevama lüli meie ketis, sest lõpuks väsisid isegi Allari käed – miski, mida vähestel on õnnestunud oma silmaga näha.
Ma ei tea, kes sellest külaskäigust rohkem rõõmu tundis, kas meie või lapsed, aga minu edasine päev oli igatahes üsna helgetes toonides ja ma loodan, et neil läks ka hästi.
Selle kohta ilmus Pärnu postimehes ka artikkel:
http://www.parnupostimees.ee/2617048/poistepaeval-kaisid-kulas-parnu-soudjad/
